„Sa oled halb emme/issi!”

Kui laps solvab…  

Sirli Kivisaar

Reeglina tahame kõik kasvatada viisakaid ja teistest inimestest hoolivaid lapsi. Ja kuigi anname endast parima, võime siiski kuulda oma võsukeste suust, kuidas oleme „paha ema“ või „paha isa“, kuidas me midagi ei oska, millele võivad lisanduda ka räigemad solvangud.  

Lapse poolt solvangut kuulda võib olla valus ja raske. Siinkohal valime reageerimiseks tihti viisi, millega oleme harjunud solvangutele ja hinnangutele reageerima – hakkame süüdistama ja hurjutama last või siis hoopis tunneme ise süüd, sest arvame, et neil võib olla õigus. Need kaks reageerimise viisi  võivad käia ka käsikäes. Ja olemegi sattunud lapsega suheldes üksteise süüdistamise rattasse, meie sees kergitab järjest enam pead väike vihakoletis ning olukord võib lõppeda lapse karistamisega. Seeläbi oleme aga taaskord enda eeskujuga õpetanud lapsele seda, et konfliktsituatsiooni tuleb lahendada hinnanguid andes ja halvasti öeldes ning võidab see, kes on suurem ja tugevam ning kelle käes on ressursid, läbi mille teist inimest mõjutada. Kas tõesti on võimalik selles olukorras toimida ka teisiti?

Teeme proovi!

Kõik me teame vanasõna „Targem annab järele!“. Empaatiline ja ennast kehtestav käitumine aga ei tähenda järeleandmist. Järeleandmine viitab võimuvõitlusele ja oma õiguse taganõudmisele. Väga harva tuleb midagi head välja sellest, kui nõuame taga oma õigust. Õigusesoovi tõttu purunevad abielud ja  rikutakse suhted lastega.  Pigem kasutaksin selles olukorras soovitust „ Vanem ja targem kuulab esimesena!“. Aga kuidas kuulata niivõrd rasket sõnumit? Abiks võib olla see, kui kuuldes lapse poolt öeldud solvangut, hingan esmalt sügavalt sisse ja välja ning teen enda sees teadliku valiku proovida reageerida teisiti.

Et teisiti reageerida, tuleb võib-olla alustuseks muuta oma senist nägemust sellest, miks laps teatud asju ütleb. Kas näeme lapse eneseväljenduses halba käitumist ja pahategu või püüdu meile väljendada oma tundeid ja soove, kuid samas omamata sõnu või oskust seda teha? Kui valime selle teise variandi ehk näha öeldu taha ja püüda mõista seda, mis jääb sõnades väljendamata, loome aluse lapsega hea kontakti saavutamiseks ja usaldussuhte tugevdamiseks. Ning mine tea, ehk saab meie laps ühel hetkel, kui seda küsitakse, vastata, et tema vanemad teda ka vahel mõistsid. Kuidas siis kuulata seda, mis on solvangute taga?

Iga hinnang ja solvang on väljendamata tunnete, vajaduste ja soovide väljendus

Võtame näiteks lause „Sa oled halb emme!“.  Vastamise automaatrežiimilt reageerides ütleksime vastu lapsele midagi sellist: „Kuidas sa võid oma emale nii öelda! Paha laps!“. Et reageerida nüüd teisiti, on vaja esmalt lapse poolt väljendatut kuuldes häälestuda süüdistuste ja hinnangute asemel tunnete ja vajaduste lainele. Lapse tunnete lainele häälestumise esimene samm on see, et asetame ennast lapse kingadesse ja mõtleme sellele, mis on toimunud vahetult enne, kui laps on selle lause öelnud. Kas olen emana lapsele midagi keelanud? Kas laps sai minuga mürades haiget?

Aseta ennast lapse kingadesse ja mõtle, mis tunne võis lapsel olla, kui ta midagi väga-väga soovis, kuid nüüd selgus, et ta seda ei saa. Võib ta olla pettunud? Kurb? Vihane? Kui on toimunud lõbus mäng ja ta on saanud kogemata haiget, mida ta tunneb? Valu? On ta õnnetu? On tal hirm? Iga tunne lapse (ja ka meie, täiskasvanute sees) tuleneb rahuldatud või rahuldama vajadustest. Kui laps reageerib pahameelega, on see vihje, et mõni tema vajadus on rahuldamata. Kas tuleb tema kurbus ja pahameel sellest, et ta ootas uudsust ja elevust, mida ta lootis saada poes nähtud mänguasjast, mis ostmata jäi? Kui keelasid tal minna sõbraga välja mängima, kas pahameel võib olla tingitud sellest, et ta tahab olla iseseisev ja teha ise otsuseid selle kohta, mida ette võtta?  Kui laps on saanud mürades haiget, kas on tal valus? On ta vihane, sest ta arvas, et see juhtus meelega ning ta ei tunne ennast müramise jätkamiseks enam turvaliselt?

Lapsega suhtlemine algab meie baasväärtustest. Kuidas näen mina oma last?

Laps karjub ja solvab, sest ta on halb laps ja ei oska käituda.	Laps karjub ja solvab, sest tema vajadus on rahuldamata ja ta ei oska seda muul moel välja näidata.
Minu ülesanne on läbi karistamise last korrale kutsuda.	Minu ülesanne on last kuulata ja panna tema eest sõnadesse tema sees toimuv.

Tee proovi ja pane see kõik sõnadesse!

„Oled sa pahane (tunne), sest sa tahaksid ise otsustada (vajadus), millal minna sõpradega mängima ja millal mitte?“

„Oled sa õnnetu, sest sa nii väga oleksid tahtnud selle uue mänguasjaga mängida?“

„On sul valus ja sa ei taha sel moel enam edasi mängida?“

„Said sa haiget ja sa tahad, et ma teaksin, et sul on väga valus?“

Valik on meie

Saame ise otsustada, kas näeme lapse solvangus märki pahast lapsest ja karistamist väärivast teost või püüdu meile teada anda sellest, mis tema sees toimub. Kui teeme valiku näha lapse eneseväljenduse taga püüdu meile midagi iseenda sees toimuvast teada anda, loob see hea ja usaldusväärse aluse omavahelise suhte tekkeks. Kui paneme lapse eest sõnadesse selle, mida laps ise ei oska väljendada, õpetame seeläbi talle ka alternatiivseid viise eneseväljenduseks. Kui vastame pahandamise ja karistamisega, õpib laps ka ise sarnaseid suhtlemis- ja probleemilahendusmeetodeid kasutama.

Kui tunded ja lapse vajadused on kuulatud

Lapse tunnete ja vajaduste/soovide kuulamist nimetataksegi empaatiaks. Selleks, et laps rahuneks, on vaja esmalt kuulata. Kui laps tunneb, et teda on kuuldud ja mõistetud, on ta suurema tõenäosusega valmis ka sind kuulama – seda, mida sina tunned ja soovid, sinu vabandusi kui ka põhjendusi „ei“ ütlemiseks.