Mida öelda lapsele, kes on vihane?

Mänguterapeut Sirli Kivisaar

Teise inimese vihaga, olgu see laps või täiskasvanu, on raske silmitsi seista. Lapse viha puhul võime automaatselt hakata kas temaga selle pärast pahandama, teda karistada või öelda talle, et tal pole põhjust vihastada ja ta peaks tunduma hoopis midagi muud. Samas, kui me ise, täiskasvanutena vihastame, siis mida soovime selles olukorras kõige enam? Mis on see, mis aitaks meil vihaga toime tulla? Kas see, kui keegi ütleb, et meie viha pole õigustatud või et me ei tohiks olla vihased? Või pigem see, kui meiega suhtlev inimene näitab välja, et ta mõistab ja saab aru, mis meid vihastas ja on valmis meid kuulama? Enamus meist eelistaks seda teist varianti. Siinkohal mõned mõtted, kuidas vastata vihase lapse eneseväljendusele:

1. Näita lapsele välja, et sa kuulad ja soovid teda mõista. Selle jaoks võid öelda nt midagi sellist: „Sa oled tõeliselt vihane?“, „Räägi mis juhtus, mis sind vihastas?“, „Ma näen, et sa oled väga pahane.“

2. Kui ta räägib, võta kasutusele kuulamisoskused ja proovi tema öeldut sõnastada ümber, peegeldada talle tagasi: „Kui juhtus……., siis see tõesti häiris sind….“, „Kui ……..ütles…………., siis sa vihastasid, sest sa tahad, et…..“

3. Laps võib oma viha väljendades olla väga valjuhäälne. Kui see on võimalik ja ta suudab sind oma vihahoos kuulata, võid pakkuda välja võimaluse, et oled valmis teda kuulama, kuid soovid, et ta räägiks vaiksema häälega. Seda võib teha näiteks nii: „Ma tahan kuulda, mis sinuga juhtus ja mis sind vihastas, lähme otsime ühe vaiksema ja rahulikuma koha, kus rääkida.“, „Ma kuulan hea meelega seda, mis sinuga juhtus, kuid ma tahan, et meie vestlus ei segaks teisi meie ümber, kas sulle sobib, kui räägime vaiksema häälega?“.

4. Kui laps on saanud endast viha välja rääkida, võid küsida. „Kuidas ma saan sind aidata?“. Kui tegemist on nt olukorraga koolis, mis last ärritas, siis võib ka seejärel lapsega arutada ja paluda tal genereerida ideid, kuidas ja kas ta saaks sellistes olukordades järgmistel kordadel midagi teisti teha. Vahel aga soovivad lapsed peale koolipäeva endaga juhtunut lihtsalt jagada ja meie õpetussõnad või proov panna teda olukorda analüüsima, võib olla üleliigne.

Vahel on vaja ka lapsele kinnitada, et vihane olla on ok. Kui laps on vihane ja lööb teisi või teeb vihahoos haiget iseendale, siis võime talle öelda, et on okei olla vihane, kuid me ei saa lasta tal teha haiget endale ega teistele, sest meie ülesanne on hoolitseda kõigi turvalisuse eest . Võib-olla peame vajadusel ka sekkuma, et see turvalisus tagada (nt lapse eemaldama mingist olukorrast). Kuid kui oleme seda teinud ja viinud ta turvalisse kohta, on meie kätes see, kuidas edasi tegutseda. Nüüd on nimelt aeg võtta appi kuulamisoskused. Kui laps on tundnud, et teda kuulatakse ja mõistetakse, alles siis saab vajadusel hakata tegelema probleemile lahenduste leidmisega.

Kui tekib võimalus ja laps seda soovib, kallista teda ja ütle, et armastad teda! See aitab lapsel mõista, et kõik tunded on lubatud ja tal on olemas lapsevanem, kes armastab teda just sellisena nagu ta on.