Miks laps mängib agressiivseid mänge? Kas ta on kuri?

Signe Viira (mõttekollid.ee)

Mäng on lapsele unikaalne võimalus katsetada turvalises keskkonnas rolle, mis päriselus on lapse jaoks hirmutavad, võõrad või sotsiaalselt taunitud. Ehkki lapse vabamäng võib näida kaootiline, kätkeb mäng endas struktuuri ja reegleid, mida pole alati suusõnaliselt kokku lepitud, aga mida lapsed mängu säilimiseks püüavad täita. Need kirjutamata reeglid annavad mängule turvalised ent paindlikud piirid, mille sees on lapsel võimalus läbi proovida oskusi, teadmisi, emotsioone ja rolle, mida sotsiaalsetes olukordades pidevalt tuleb kasutada. Üheks vabamängu tähtsaimaks omaduseks on see, et mängu käiku juhib laps. Teisisõnu annab vabamäng lapsele võimaluse leida olulistele sündmustele ja olukordadele oma tähendus ja sisu, neid kontrollida ja neile lahendusi leida. Kuid ka vajalikul hetkel ennast sündmusest või emotsioonist distantseerida ehk mängust välja astuda või see lõpetada. 

Teiseks mängu juhtivaks jõuks on põnevus  ehk laps võtab ette neid asju, mida ta veel hästi ei tea, aga tahaks uurida; teisisõnu loob laps mängides endale pidevalt lähima arengu tsooni (Võgotski) ehk vahemaa oma tegeliku ja potentsiaalse arengu vahel. Lapse mäng on nagu tõeline seiklusjutt oma protagonisti, antagonisti(de), takistuste ületamiste ja võitudega. Kui enamasti paneb laps ennast kangelase rolli, soovib ta aeg-ajalt uurida ka seda, mis tunne on olla pätt, nõid, zombi või pahalane, kes seikluste käigus vangi satub, LEGO panka röövib, kõik rüütlid mõõgaga surmab või beebinukule vahel vitsa annab. Selle kõrval, et laps tahab teada, mis tunne on kellegi eest hoolitseda ja hea olla, soovib ta vahel ka teada, mis tunne on olla halb ja paha ning kas see tunne, mis tekib on põnev ja hea või hoopis ebamugav ja halb. Selliselt püüab laps luua selgust  maailmas toimuvast. Lastes lapsel oma mõtted mänguks muuta ning neid empaatiliselt toetades, anname neile võimaluse avastada, kas see, mida nad on näinud teleekraanilt või ka päriselus, on see, kuidas nad soovivad ka ise käituda. 

Vägivaldsed ja agressiivsed mängud teraapiaruumis annavad lapsele võimaluse turvalises keskkonnas panna ennast ohtlikesse ja hirmutavatesse olukordadesse ilma päriselt ohtu sattumata. Mängides kontrollib olukorda laps, muutes need väljakutsed piisavalt keeruliseks, et need oleks põnevad ja samal ajal parajal määral ohutuks, jättes alles võimaluse igal ajahetkel mäng lõpetada. Samuti toetab teraapiaruumis lapse mängu mänguterapeut, kes vajalikul hetkel last julgustab ning aitab lapsel üles leida tema sees peituvad tugevused ja oskused kui ka hirmud ja ebakindlused, mis võivad last piirata ja takistada. Mänguteraapiaruumist saadud kogemused võtavad lapsed kaasa ka neisse olukordadesse, kus terapeut lapse kõrval ei seisa.