Kiindumussuhe

Emotsionaalset sidet lapse ja tema esmase hooldaja vahel nimetatakse kiindumussuhteks. Suhe lapse ja täiskasvanu vahel luuakse juba lapse sündides ja kõige enam mõjutavad seda lapse kolm esimest eluaastat. Täiskasvanu, kes reageerib lapse emotsioonidele empaatiliselt, paneb aluse turvalisele kiindumussuhtele. Ent puudulik kiindumussuhe peamise hooldajaga või varases lapsepõlves kogetud trauma võivad kiindumusteooria kohaselt viia oluliste emotsionaalsete probleemideni. Ebaturvalise kiindumussuhte põhjustajaks võib olla ema sünnitusjärgne depressioon või hooldaja rahalistest probleemidest või abieluprobleemidest tingitud emotsionaalne kurnatus. Samuti võib seda põhjustada väga raske trauma. Ebaturvalise kiindumussuhtega lapsed võivad seetõttu käituda  koolis äärmuslikult, millele reageeritakse sageli karistuse või isegi õppetööst kõrvale jätmisega. Sellised lapsed vajavad karistamise ja riidlemise asemel enamasti hoopis empaatilist ja toetavat täiskasvanut, kes aitaks neil taastada kadunud turvatunne ja usk iseendasse. Oma eduloo kiindumushäirega lapse abistamisel on kirja pannud üks Inglismaa põhikooliõpetaja.

„Mine minema! Ma vihkan sind!“ karjus Matthew, visates samal ajal klammerdajat minu pea suunas.

Püüdes rahulikuks jääda, saatsin teised õpilased klassist välja. Matthew jätkas, tõmbas seintelt postreid ja väljapanekuid maha, lükkas laudu ümber ja lõi toole ühest klassi otsast teise.

Pool tundi hiljem ei karjunud ta enam. Ta nuttis hüsteeriliselt ühes ruumi nurgas. Ma kükitasin maha ja sirutasin käe välja.

Ma ütlesin rahustaval häälel: „Kõik on korras, Matthew. Kõik on korras.“

Ta nuuksus, aga ei öelnud midagi.

„Kas ma võin sinu kõrvale vaibale istuda?“

Ta nuuksus uuesti, aga noogutas pead.

See oli pika ja emotsionaalse teekonna algus minu ja Matthew jaoks. Sellel teekonnal õppis Matthew täiskasvanuid usaldama ja nendega positiivseid suhteid looma ning mina õppisin, kuidas õpitud kiindumusteooriat praktikas kasutada.

Kiindumusteooria kohaselt võib varases lapsepõlves kogetud trauma või puudulik kiindumussuhe peamise hooldajaga viia oluliste emotsionaalsete probleemideni. Näiteks võib seda põhjustada ema sünnitusjärgne depressioon, või rahalistest probleemidest/abieluprobleemidest tingitud emotsionaalne kurnatus hooldajal. Samuti võib seda põhjustada väga raske trauma.

Lugedes John Bowlby (Briti psühholoog, psühhiaater ja psühhoanalüütik, kes on uurinud laste arengut ja pannud aluse kiindumusteooriale*) ja teiste töid, nägin ma kohe, kuidas see minu igapäevatööd saab mõjutada. Matthew andis võimaluse panna praktikasse enamus õpitut.

Esimesena muutsin seda, kuidas ma Matthew käitumisele reageerisin. Kui Matthew ei suutnud oma emotsioone reguleerida ja hakkas olukordi kontrollpositsioonil olemise eesmärgil manipuleerima, vandus ja karjus või ähvardas minuga midagi kohutavat teha, ei reageerinud ma enam karistusega. Minu vastus oli: „Ma näen, et sa oled minu peale vihane, aga ükskõik mida sa ütled või teed, ma hoolin sinust ja ma ei lähe minema“.

Isegi kui kõik, kaasa arvatud mina, tundsid, et enam ei oska ja ei suuda, oli oluline jääda rahulikuks ja järjekindlaks.

Seda sellepärast, et kui „normaalse“ lapse juhib õigele teele karmim hääl vastutava täiskasvanu poolt, siis lapsele, kes on läbi elanud trauma või kellel ei ole moodustunud kiindumussuhteid, võib mõjuda selline signaal uue kätiumisepisoodi vallandajana. Selle asemel, et tõlgendada tõstetud kulmu kui meeldetuletust olla vaikselt, võivad nemad seda tõlgendada tõrjumisena.

Selle tulemusena reageerivad Matthew-sugused lapsed karistusele harva edukalt, kuna karistus lihtsalt kinnitab neile seda, mida nad juba niigi teavad – nad on „sõnakuulmatud“, „halvad“ või „pole piisavalt head“.

Teine väga oluline läbimurre minu praktikas oli Matthew käitumismustrite jälgimine. Ma märkisin üles, kui ta oli emotsionaalselt väga liimist lahti. Seda lähenemist kasutatakse tihti autistlike laste puhul, kuid ka siin situatsioonis oli see sama efektiivne.

Kui me tegime kindlaks, mis täpsemalt probleeme põhjustas, saime hakata neid olukordi ennetama. Nii et kui meil oli alati probleem kell 11.30 enne lõunat, proovisime me lõunasööki süüa varem, et näha, kas probleemse käitumise põhjuseks võis olla nälg. Kui meil oli probleem igal vahetunnil, proovisime eemaldada mänguväljakult erinevaid muutujaid, et näha, millised neist probleeme tekitasid. Niiviisi Matthewga töötades vähenes märgatavalt probleemsete juhtumite arv.

Kolmandaks reageerisime tema huvidele ja olime temaga võimalikult empaatilised: need on võtted, mis on olulised just laste esimestel eluaastatel kiindumussuhte tekkimiseks. Linda O’Neilli järgi on lapsed rahul, kui neil lubatakse osaleda tegevustes, mis neile meeldivad. Sellest turvalisest kohast saavad laps ja täiskasvanu luua suhte, mida laps nii väga vajab (O’Neill et al, 2010). Paljudel puudulike kiindumussuhetega lastel on olulised arengu verstapostid vahele jäänud, mistõttu on vajalik mängida nendega rollimänge ning läbi teha tegevusi, kuhu on kaasatud kõik nende meeled.

Tavalises põhikoolis on sellise strateegia kasutamiseks vaja usku. Taastumine toimub lapse, mitte täiskasvanu tempos. On arusaadav, et kui laps sülitab õpetajale näkku või turnib mänguväljaku seintel, tundub karistus ainukese valikuna.

Tõepoolest, minu jaoks kõige olulisem ja otsesem väljakutse oli teiste töötajate suhtumine. Mulle öeldi, et Matthew ise valis oma käitumist, et negatiivsete tagajärgede puudumine teeb olukorra hullemaks, ja et ausalt öeldes, ta ei väärinud toredates tegevustes osalemist nagu näiteks klassikaaslastega küpsetamine, kui ta oli just klassiruumi segamini paisanud.

Sellest karistusele suunatud kultuuriruumist, mille me ammumöödunud ajast pärinud oleme, on raske välja astuda. Aga minu kogemuse järgi, kui modelleerida strateegiaid, üks laps korraga, hakkavad ka teised sinu ümber oma mõttemaailma muutma.

Selle käputäie laste jaoks, kelle teekonna osaks on minul au olnud olla, on mõju olnud selge. Need „õpetamatud“ lapsed, kellel esines päevas mitu ägedat vihaepisoodi, on muutunud rahulikeks ja hoolivateks ning saavad aegamööda ka õppekavaga hakkama.

Mõnikord võtab see aastaid, teistel võtab see nädalaid. Aga igal juhul ei ole last eraldatud ja tõrjutud, selle asemel on nad õppinud, et nad kuuluvad kooli kogukonda ja et täiskasvanud hoolivad neist.

Allikas: https://www.tes.com/magazine/article/how-attachment-theory-helps-behaviour