Mänguteraapia on teraapiasuund, mis on mõeldud just lastega tegelemiseks (3- kuni 16-aastased). Sellest võib olla abi näiteks kolimisest häiritud elustiili, õnnetusjuhtumi, haiguse, füüsilise puude, pereprobleemide, väärkohtlemise või hülgamise puhul.
Mänguterapeut kasutab terapeutilisi suhtlemisoskusi ja palju erinevaid mängulisust ja loovust soodustavaid vahendeid: liiv, väikesed kujukesed, savi, käpiknukud, joonistamis- ja maalimisvahendid, kostüümid, metafoorkaardid, muusika. Tegevusteks on lugude jutustamine, loov visualiseerimine, liikumine, rollimängud, jne. Nende kaudu aitab mänguterapeut lastel väljendada oma tundeid, soove, vajadusi ja mõtteid. Laps ei pea enda väljendamiseks õigeid sõnu otsima või kellegi hukkamõistu kartma.
Mänguteraapia Eestis
Esimene pikem mänguteraapia-teemaline koolitus Eestis toimus 2009. aastal, kus osalejate hulgas oli nii psühholooge, psüühoterapeute, sotsiaaltöötajaid kui ka õpetajaid. Esimese Inglismaa väljaõppest inspireeritud mänguterapeutide aastase väljaõppekursuse avas Sirli Kivisaar koostöös Inglismaa mänguterapeudi Emma Moatiga Annely Sootsi Koolituse Tervisekoolis aastal 2011. Inglismaal kinnitas mänguteraapia kanda 1980. aastatel, praeguseks töötavad mänguterapeudid laialdaselt nii koolides kui erapraksises. Mänguteraapia järele on Inglismaa koolides väga suur vajadus ning seda nähakse seal kui olulist ja väärtuslikku teenust, mis võimaldab lapsel tegelda oma murede ja probleemidega just temale mõistetavas keeles – läbi mängu.
Praeguseks on Eestis ühe-aastase koolituse läbinud viis kursust. 2018 aasta sügisel oli eelnevalt lõpetanutel võimalus end täiendada jätkukoolitusel, millega liitus 26 mänguterapeuti. Alates 2019 alustas mänguteraapia õpinguid kursus juba 2-aastase kursusena.
Kuigi mänguteraapiat on praktiseeritud juba mõnda aega ja üsna laialdaselt, on olnud kuulda ka kriitikat, et puuduvad piisavad tõendid ja uuringud selle teraapiavormi efektiivsuse kinnitamiseks. Praeguseks võib kindlalt öelda, et mänguteraapia efektiivsust tõestavate uuringute metaanalüüs kinnitab selle meetodi efektiivsust (humanistliku lapsekeskse lähenemiste puhul on efektiivsus suurem). Veelgi efektiivsem aga on mänguteraapia juhul, kui sellesse kaasatakse ka lapsevanemad (filiaalteraapia, mida Eestis hetkel ei õpetata ega praktiseerita).
Inglismaa mänguterapeutide assotsiatsioon defineerib mänguteraapiat kui lapse ja terapeudi vahelist dünaamilist protsessi, milles laps uurib iseendale sobivas tempos oma ruumi ning hetkel tema elu mõjutavaid teadlikke või alateadlikke mineviku- või olevikuprobleeme. Läbi lapse ja terapeudi vahelise suhte tuuakse esile lapse ressursid, mille kaudu toimub kasv ja leiavad aset muutused. Mänguteraapia on lapsekeskne, kus tähtsaimaks tööriistaks on mäng ning kõne on teisejärguline.
Landreth on lapse enda poolt juhitud mängu mõju kohta öelnud julgustavalt: “Mänguteraapia aitab lapsel õppida ennast austama, enesekontrolli, oma tundeid aktsepteerima ja neid vastutustundlikult väljendama. Lapsed õpivad võtma vastutust ning probleemidega silmitsi seistes olema loovad”
Allikas: „Mänguteraapia – kui mäng on lapse keel ja mänguasjad tema sõnad“, Sirli Kivisaar, Eripedagoogika nr 53, okt 2017