Lapsevanemad on tihti mures oma lapse käitumise pärast. Lapsed ei püsi paigal, lähevad endast välja, kui nad ei saa oma tahtmist, trambivad jalgu, teevad haiget endale või teistele. Kui vaatamata sellele, et oleme lapsele rääkinud, et nii ei tohi või proovinud erinevaid mõjutusviise lapse käitumise muutmiseks, ei ole olukord muutunud, tekib mure, et kas nüüd nii jääbki?
Muret võib süvendada ka see, kui lapse käitumise kohta tuleb negatiivne tagasiside väljastpoolt kodu. Olgem ausad, kuigi lapsed on kõige armsamad ja lahedamad tegelased maailmas, ei ole nendega koos kasvamine vaid lust ja lillepidu. Hooliva lapsevanemana hakkame sellisel juhul otsima endale ja lapsele abi. Internetist võib leida palju erinevaid soovitusi ja lähenemisi, mida lastega kasutada ja ühe lahendusena pöörduvad vanemad koduse mängu poole, mida interneti vanemlusgruppides on nimetatud ka koduseks mänguteraapiaks. Kuid kas kodune mäng saab olla mänguteraapia või asendada mänguteraapiat? Kas see aitab lahendada lapse käitumisprobleeme?
Mis on käitumisprobleemid ja kust need alguse saavad?
Kui lapsel on mingi mure või mõni tema vajadus on rahuldamata, väljendab laps seda sageli just käitumise kaudu, eriti nooremas eas. Kui räägitakse käitumisprobleemidest, siis selle all peetakse reeglina silmas agressiivsust, sõnakuulmatust, rahutust, impulsiivsust või teisi sotsiaalselt sobimatuks peetavaid käitumisviise. Selline käitumine ei teki aga tühjalt kohalt, kuid käitumisprobleemide puhul on oluline mõista, et need tulevad väga paljudest erinevatest teguritest. Need ei ole tingitud vaid vaimsetest ja füüsilistest probleemidest, vaid seda mõjutab ka pere sotsiaalmajanduslik taust, erinevad stressorid lapse elus, nt pere purunemine, väärkohtlemine, traumakogemused, puudulik turvatunne. Käitumisprobleemid võivad olla tingitud ka arenguhäiretest ja sellistest neuropsühholoogilistest eripäradest nagu ATH ja autismispektri häire. (Murata, 2020)
Muidugi ei tasu ka ära unustada, et eriti väikelaste puhul on paljud meie poolt probleemsena tajutud käitumisilmingud tegelikult osa lapse normaalsest arengust. Näiteks on 2–4-aastaste seas levinud tugevad tundepursked, sest nende emotsioonide reguleerimise oskuste areng on alles algusjärgus. Emotsioonide juhtimise oskus kujuneb välja ajas ning sõltub tugevalt lapse suhetest hooldajatega (Thompson, 2014).
Ükski mäng ei lahenda kõike
Sageli otsitakse seda “ühte ja õiget mängu” või seda „õiget mängimise viisi“, mis aitaks last ja tema käitumist muuta. Näiteks mängu, mis õpetaks last rahulikult istuma, mitte karjuma või teisi lööma. Kuigi mängulised tehnikad toetavad sotsiaalsete oskuste arengut ja aitavad ka vähendada agressiivset käitumist (Saad, et al, 2021), tuleb alati silmas pidada, et iga lapse kogemused ja vajadused on erinevad. Mäng, mis aitab ühel lapsel oma tundeid väljendada, ei pruugi üldse sobida teisele lapsele. Lisaks sellele ei saa alahinnata ka selle igapäevase mängu kasu lapsele, millel meie, täiskasvanute arvates, ei ole mingit õpetlikku mõju. Lisaks, iga vanema ja lapse omavahel veedetud ühine mänguline aeg aitab tugevdada suhet ja luua turvalise sideme, mis on toetav ka lapse eneseregulatsioonile (Cabrera et al., 2017).
Teatud käitumisprobleemid võivad olla märk sellest, et lapsel on raske ja ta ei tule enda sees toimuvaga toime. Sellisel juhul on meeldiv ajaveetmine koos vanemaga alati hea mõte lapse toetamiseks. Turvaline täiskasvanu on lapse jaoks nagu „ankur“, mis annab kindlustunde ja võimaldab lapsel turvaliselt maailma uurida. Lisaks omavahelise sideme tugevdamisele, aitab mäng leevendada ka stressi ning kui laps tajub, et tema ja ta emotsioonid on aktsepteeritud ja teda on mõistetud, väheneb vajadus ennast väljendada “probleemse käitumise” kaudu.
Mänguteraapia – midagi enamat, kui lihtsalt mängimine
Mänguteraapia on teraapiavorm, kus lähtutakse lapse loomulikust kalduvusest mängida, et toetada last tema muredega toimetulekul või eluraskustega hakkamasaamisel. Võib tunduda, et mänguteraapias ju laps ei teegi muud, kui lihtsalt mängib, kuid see toimub struktureeritud keskkonnas ning väljaõppinud mänguterapeudi käe all, kes kasutab väga teadlikult erinevaid suhtlemis- ja sekkumistehnikaid, et lapses toimuvat protsessi toetada.
Kuna laste mängu olulisusest ja mänguteraapiast räägitakse üha enam, siis võib kas kirjandusest või vanemate suhtlemisgruppidest saadud nõuannete alusel tekkida soov hoopis ise hakata lapsega terapeutiliselt mängima, et tema käitumisprobleeme lahendada. Kuigi vanema ja lapse ühine mäng on alati väärtuslik ja last vaimselt toetav, võib see aga muutuda lapse jaoks koormavaks, kui ta tajub, et vanem mängib temaga mingil kindlal viisil ja nt tema käitumise muutmiseks.
Vanema ja terapeudi rolli vahe
Kuigi lapsevanemal ja mänguterapeudil võib olla lapse elus mõlemal täita toetav roll, on need rollid siiski oma olemuselt väga erinevad. Vanemaks olemine on midagi täiesti muud kui terapeudiks olemine.
Vanema ja lapse suhe on eluaegne ja täis ühiseid kogemusi, mälestusi, armastust ning ka teatud kohustusi. Nagu ikka peredes, siis see suhe võib olla täis soojust ja hoolimist, kuid ka pingeid ja hingevalu. Terapeudi ja lapse suhe aga põhineb väga selgetel piiridel. See suhe ei ole ka nii tugevalt emotsioonidega laetud ning keskendub vaid kliendi vajadustele. Lisaks sellele toob terapeut enda teraapiaruumi kaasa aastate jooksul õpitud teadmised, oskused ja omandatud kogemused, mille pinnalt lapses ja tema mängus toimuvaid psühholoogilisi protsesse toetada.
Lapsevanemal on oma lapse suhtes palju erinevaid tundeid ja loomulik on ka see, et tal on oma lapse suhtes ka teatud ootused, mis kõik teevad keeruliseks objektiivsuse säilitamise lapse suhtes. Terapeudil on aga võimalik vaadata olukorrale otsa neutraalsema pilguga. Kuna terapeut ei ole lapsega igapäevaselt ja emotsionaalselt seotud, võib ta suuta pakkuda perele lapsega seoses teistsugust vaatenurka.
Kuigi seda on tänapäeval paljudel veel keeruline mõista, siis terapeudil on kohustus jääda seansil toimuva või lapse poolt jagatu (v.a. juhul, kui ilmneb oht lapsele või kellelegi teisele) osas konfidentsiaalseks. Vanematel võib olla kiusatus jagada lapse muresid teiste pereliikmete või õpetajatega, mis võib kahjustada vanema ja lapse omavahelist usaldust.
Lisaks on teraapia ajaliselt piiratud ja selgelt eesmärgistatud protsess, millele vastupidiselt lapsevanemaks olemine on pidevalt jätkuv ja samas ka muutuv protsess, kus selge struktuuri loomine on keeruline. Kui seda struktuuri püütakse luua läbi selle, et proovitakse kodus lapsele terapeudiks olla, võib see tekitada lapses suurt stressi ja segadust. Laps ei vaja kodus terapeuti, vaid vanemat, kes on kohal, tunneb tema vastu huvi, toetab ja veedab temaga koos aega.
Mida teha, kui oled lapse käitumise pärast mures?
Kui oled oma lapse käitumise pärast mures, näiteks läheb ta tihti raevu, on väga ärev, endassesulgunud või tema käitumine segab tema igapäevaelu ja suhteid, siis on oluline pöörduda laste vaimse tervisega seotud spetsialisti poole. Lastepsühholoogid aitavad ära hinnata selle, kas tegemist on arenguliste iseärasustega või on vaja sügavamat professionaalset sekkumist. Alustada võib ka vaimse tervise õe vastuvõtust. Ka mänguterapeut saab siin appi tulla, kuid kui lapse käitumisprobleemid on tingitud traumakogemusest, mõjutatud pere sotsiaalmajanduslikust olukorrast või tingitud neuropsühholoogilistest erinevustest, siis jääb ainult mänguterapeutilisest toetusest lapsele väheseks. Mänguterapeut toetab lapsi nende igapäevamuredega ja tugevate tunnetega toimetulekul ning enesejuhtumise arengus, aitab säilitada ja tõsta nende enesehinnangut ning mõista nende sees olevaid toimetulekuressursse, kuid teatud olukorras on vaja lapsele juurde ka teiste spetsialistide tuge.
Kodus lapsega mängimine on väga toetav ja aitab luua ning tugevdada vanema ja lapse omavahelist turvalist sidet, kuid see ei asenda mänguteraapiat. Nagu juba enne sai mainitud, siis mänguteraapias toimub töö struktureeritult ja terapeut läheneb lapsele teadlikult, osates märgata ja hinnata teraapiaprotsessi kulgu ning lapse käitumismustreid, võttes seejuures arvesse ka võimalikke lapse alateadlikke teemasid. Kui koduses keskkonnas muutub lapsega mängimine sihipäraseks probleemi lahendamise tööriistaks, võivad teatud asjad jääda märkamata või hoopis süveneda.
Kodu peaks olema lapse jaoks selline koht, kus ta saab lihtsalt olla, katsetada ja kogeda, kus ta ei peaks mängides arvestama teraapiaseansi struktuurist tingitud eripäradega või sellega, et mingil kindlal ajal päevast või nädalast on mängimine kodus väga teistmoodi. Seepärast on oluline, et teraapiat viiks läbi koolitatud mänguterapeut ning vanem jääks lapse elus sellesse rolli, mille jaoks ta on loodud ja mis on lapse jaoks kõige olulisem – armastavaks ja toetavaks lapsevanemaks.
Kuidas siis lapsega kodus mängida?
Kuigi kodune mänguteraapia ei saa asendada professionaalset teraapiat, saab lapsevanem enda last läbi mängu palju toetada. Siit tulevad mõned soovitused:
- Võta lapsega mängimise või mõne muu tegevuse jaoks aega ja ole lapse jaoks kohal! Lapse jaoks on oluline tunda, et vanemal on tema vastu huvi ja tal on tema jaoks aega.
- Kui mängite koos, siis anna lapsele võimalus valida, mida ja kuidas mängida.
- Ära püüa mängust teha õpetavat kogemust. Lase mängul vabalt voolata ja kulgeda. Kui mäng muutub “kasvatustööks”, kaotab see oma võlu.
- Pööra mängus tähelepanu sellele, mis toimub. Kasuta peegeldamist. “Ma näen, et sa panid nuku teki alla, ta vist on väsinud?”
- Leia igapäevaselt aega, et lapsega koos midagi toredat teha. Mäng on igasugune tegevus, mis võetakse ette mängulise meeleseisundiga, seega leia lapsega iga päev võimalus teha mindagi mängulist!
Iga mänguline hetk vanema ja lapse vahel on kui kivi kivi haaval suure ja tugeva kivisilla ehitamine, mida mööda on turvaline ja kindel liikuda.
Autor: Sirli Kivisaar
Kasutatud kirjandus:
- Cabrera, N. J., Karberg, E., Malin, J. L., & Aldoney, D. (2017). The magic of play: Low-income mothers’ and fathers’ playfulness and children’s emotion regulation and vocabulary skills. Infant Mental Health Journal, 38(6), 757–771.
- Hinshaw, S. P. (2018). Developmental psychopathology as a scientific discipline: A 40-year review of progress and promise. Clinical Psychological Science, 6(3), 418–425.
- Murata, C. (2020). Behavioral problems in children. In Social determinants of health in non-communicable diseases (pp. 11–19).
- Saad, A. M., Atef, D., Elzehiri, I., & Amr, A. E. F. (2022). Effect of play intervention on aggression behavior and social skills among elementary school children. IEJNSR, 2(2).